ESSEED

HOROSKOOBI SÜGAVAM OLEMUS
Pilkaja Nr. 7. Oktoober 2011

Seekordne horoskoop tuleb eriline. Seoses pseudoteaduste masendavalt laia kõlapinnaga leian olevat tungivalt vajaliku heita veidi valgust horoskoopide sügavamale olemusele. Nimelt on hiljutine vastukaja minu siinsele [Pilkajas ilmuvale] pilahoroskoobile olnud äärmiselt üllatav. On selgunud, et mitmed minu spetsiifilised ennustused on tõeks osutunud hoolimata sellest, et need on täiesti suvalised ning arvestamata jäetakse isegi vastavus minu poolt kasutatavate kuupäevadega.

Lihtsalt väljendudes - horoskoop läheb täide hoolimata sellest, millise "tähtkuju" või millise kuu horoskoopi konkreetne isik enda kohta loeb. Saladus seisneb selles, et horoskoopide põhiolemus ongi anda sõnastusi, mis võivad käia iga suvalise isiku või ajahetke kohta. Garanteeritud tulemus. Lisaks tuleb mängu mõiste "omandatud stereotüüp", ehk pikka aega end mingisse "tähtkujusse" kuuluvaks pidanuna hakatakse endile omistama selle "tähtkuju" väidetavaid iseloomuomadusi. Mõningane võimalik seos lähedaste sünnikuupäevadega inimeste vahel on oletatavasti tingitud aastaajalistest keskkonnatingimustest esimestel eluaastatel. Muu töö teeb ära tugev soovmõtlemine ja enesesisendus. Juhuslikud paikapidavused tähtsustatakse üle ja järjepidevad vasturääkivused jäetakse tähelepanuta. Seda, et konkreetse ennustuse seos kindla tähtkujuga (tähed isegi ei kombineeru tähtkujudeks - see on inimfantaasia ilming nagu pilvekujundid) on olematu, tõestab nende omavaheline vaba vahetatavus.

See on ajalehehoroskoopide levinud praktika - ühed ja samad tekstid korduvad kuust kuusse, erinevate tähtkujude all. Veelgi enam - Maa pikaajaline nihkumine Päikese suhtes tähendab seda, et sodiaagimärgid ja tähtkujud ei lange enam ammu kokku. Vähi sodiaagimärgi all sündinu sünnihetkel asub Päike hoopis Kaksikute tähtkujus. Rääkimata sellest, et 29. novembrist 17. detsembrini on Päike Maalt vaadates Maokandja ehk Ophiuchuse tähtkuju taustal. Lisaks võib Päike mõnikord lühemat aega olla ka näiteks Vaala, Orioni või mõne muu tähtkuju piirkonnas. Ekliptika ehk Päikese näiv aastateekond taevas (mis juba iseenesest pärineb aegadest, mil Päike usuti ümber Maa tiirlevat) on jaotatud kaheteistkümneks võrdseks osaks ja neile on antud tuhandeid aastaid tagasi selles piirkonnas asunud tähtkujude nimetused. Tänapäeval ei oma sodiaagimärgid enam reaalsete tähtkujudega mingit seost ning nende kohta mõiste "tähtkujud" kasutamine on üdini vale. Sellest hoolimata leidub lademes lihtsameelseid, kes on valmis jätma oma töökoha lihtsalt sellepärast, et horoskoop "lubas" lähiajal suurt rahalist võitu. Viitan praegu ühele päriselus toimunud sündmusele ning nagu arvata võib, mingit rahalist võitu antud isikule ei tulnud, tulid hoopis töötusest tingitud suured finantsraskused ja horoskoobi süüdistamine. Püha lihtsameelsus. Kui horoskoop ütleb, et pista pea ahju, kas siis peab nii tegema?

Pole mingi saladus, et horoskoope tehaksegi nii, nagu mina neid siia ajakirja [Pilkajasse] koostan - kombineerin "ametikaaslastelt" võetud eeskuju omaenda fantaasiaga (kuigi vahel väidetakse end jälgivat ka planeetide liikumist). Nagu näha on olnud, ei mõjuta minu poolt taotluslikult absurdsuseni viidud sisu absoluutselt horoskoobi paikapidavust. 15ndal omandad tulevase elu tarbeks hindamatu teadmuse.

23. märtsil oli Tartu Ülikooli Geograafia Instituudi õppeaines "Kohaliku ja regionaalse arengu planeerimine" väike seminar maakondade ja nende suuremate keskuste turundusest. Ainele registreerunud tudengid pidid kahekaupa analüüsima valitud (või järele jäänud) maakonna turundust. Mina ja Kaupo Mändla tegime oma ligi kuu aega võtnud töö Rapla maakonnast.

Väga põhjaliku taustainfo saime Raplamaa ja Rapla valla kodulehtedelt, kuigi peab mainima, et Raplamaa leht on tunduvalt atraktiivsem ja informatiivsem. Kahjuks ei õnnestunud internetist leida Rapla maakonna arengukava, kuid Rapla valla oma oli see-eest hõlpsasti kättesaadav.

Järgnevalt ülevaade sellest, mida meil Raplamaa ja Rapla valla kohta õnnestus välja selgitada.

Taust

Raplamaa identifitseerib end nii "lapitekina", mis koosneb nelja naabermaakonna käest saadud tükkidest, kui ka lätete paigana, kust algavad jõed, mõtted ja koolkonnad. Raplamaa esmapilgul raskestimärgatav rikkus tuleneb piirialade liigirikkusest ja viljakusest. Nii maakonna vapil kui logol on näha risttee motiivi, mis viitab maakonda läbivatele soodsat transporti tagavatele tähtsatele teedele.

Raplamaa kõik 10 omavalitsust on vallad. Rapla on alates 2003. aasta algusest vallasisene linn. Rapla vallas elab veidi üle veerandi maakonna elanikest (seisuga 01.01.2004 9536 inimest). Kõige vähem elanikke on Käru vallas (715). Käru vallas on ka kõige madalam rahvastiku tihedus (3,3 inimest ruutkilomeetri kohta). Suurim (306,2) on see väikseima pindalaga Järvakandi vallas (pea 100 korda suurem kui Kärus). Rapla valla asustustihedus on 39,2 inimest ruutkilomeetril.

Rapla on peaaegu ainus oluline tõmbekeskus maakonnas (konkurentsi pakub Märjamaa). Tallinna lähedus võimaldab elanikel hõlpsalt tarbida Tallinna pakutavat, kuid samas vähendab äriinimeste tahet oma tegevust siia laiendada.

Varasem põllumajanduspiirkond on teed andnud metsa- ja puidufirmadele, väikestele mööblitootjatele, metalli- ja autotöökodadele, käsitööle, õmblusele, haljastusele, kinnisvaravahendusele, turismindusele jne. Rapla on küll ilma jäetud paljudest riigiasutustest, kuid siin on soodne keskkond väikeettevõtlusele.

Turundus

Rapla vallal ei ole eraldi turunduskava, kuid arengukavas on eesmärgid määratletud. Valla elanikele tahetakse pakkuda meeldivat elukeskkonda, lisaks töö- ja tarbimisvõimalusi kohapeal või Tallinnas. Läbisõitjatele tahetakse olla meeldiv keskkond looduslähedaseks ja kultuurseks puhkamiseks. Soositakse ka ettevõtlust.

Raplas tundub olevat väga vähe sellist, mida ka turistile näidata. Esmapilgul jääbki silma ainult kahe torniga kirik ja kivisild (ka meie seminaril avaldati arvamust, et ega seal Raplas ju muud vaadata olegi). Ülejäänud maakond on selles osas paremal järjel. Siin on rikkalikult looduskauneid paiku - soid ja rabasid, künkaid ja orge, põlde ja metsi, järvi ja jõgesid. Ohtlik teema on Paluküla puhke- ja spordibaas. See võib küll tuua piirkonda turiste ja elavdada ettevõtlust, kuid piirkonna maastikukaitsealalisuse tõttu võib see kaasa tuua (ja osalt juba ongi toonud) negatiivse maine.

Tunnuslaused ja logod

Raplamaal on oma logo ja tunnuslause juba peaaegu 10 aastat. "Kindel käeulatus - Raplamaa" koos selle juurde kuuluva logoga on ilmselt kõige põhjalikumalt selgitatud kontseptsioon meie seminaril käsitletutest. Tunnuslause viitab maakonna pealinnalähedusele, heale asukohale, traditsioonidele, stabiilsusele ja sõbralikkusele. Logo täiendab seda risttee, kultuurilise ja loodusliku mitmekesisuse, elujõu, aktiivse tegevuse ja koduakende motiividega. Samas on see siiski lihtsalt edasiarendatud ja moonutatud vapp, mis ilma selgituse ja kirjadeta ei ütle teadmatule mitte midagi. Mõjub pigem optilise illusiooni või moodsa kunstina. Samuti ei ole just kõige parem identifitseerida end millegi muu kaudu - Tallinn on lähedal küll, kuid miks ikkagi sealt Raplasse tulla? Üldiselt on logo ja tunnuslause väga hästi läbimõeldud ja ületavad kõrgelt enamiku Eesti analoogidest.

Varem oli tunnuslause ka Rapla linnal ("Puhas ja turvaline"), kuid pärast vallaga ühinemist sellest loobuti. Kas võib siit järeldada, et Rapla lähiümbrus on ohtlikum ja räpasem?

Rapla vapil on küll kivisild (ja ei ole mõtet vaielda, et see on vale sild - ehk on see vaid osa sillast?), kuid Rapla linna mitteametlik logo on siiski uhke kahe torniga kirik. See on küll võimas, kuid kas ikka sobib Rapla kui linna sümboliks? Esindusürituse Rapla Kirikumuusika Festival jaoks on see enam kui kohane, kuid linn vajaks midagi omasemat või siis kirikut sümboliansambli solistina, kuid mitte sooloesinejana. Liialt ühekülgne pilt võib panna turisti kirikut näinuna Tallinna poole tagasi sõitma. Teisel pool silda pole ju midagi?

Lõpetuseks

Raplamaa tervikuna on üsna hästi turundatud, kuid Rapla vallal oleks vaja uut logo ja tunnuslauset. Kindlasti ei tohiks see olla midagi üldsõnalist ja mittemidagiütlevat. (Nagu nt. Kohila tunnuslausekonkursil logoga kahasse 4000 krooni toonud "Nais pleis", mis õnneks küll käiku ei läinud. "Ärapanijat" parafraseerides võiks Rapla tunnuslause olla "Rapla - väike kena kohake. Päriselt ka!") Rapla on viimasel ajal oma arengusse palju investeerinud, kuid oleks vaja see ka laiemalt teatavaks teha. Raplal on, mida näidata ja Raplasse on põhjust tulla. Mitte sellepärast, et siit saab Tallinna minna, vaid sellepärast, et siin saab Raplas olla.

Kui jätkusuutlikkus ise on suhteliselt kindel mõiste (heaolu konstantsus aja jooksul), siis heaolu on äärmiselt häguse tähendusega. Jätkusuutlikkust võib defineerida ka rangemalt (süsteemi totaalne konstantsus ajas) või lõdvemalt (kui võimet elus püsida, edasi eksisteerida). On kindel, et täpselt samasugune ei saa Maa rahvastik kogu aeg olla, samas elus püsida suudab ta ilmselt veel üsna kaua. Pikemalt võiks aga süveneda sellesse, kas inimkonna heaolu on ka tulevikus tagatud.

Rahvaarv kasvab geomeetrilises progressioonis (iga inimene toodab enda asemele kaks uut inimest), kuid toiduvarud kasvavad aritmeetilises progressioonis. Piiramatult kasvav rahvastik ületab paratamatult kasutada olevad ressursid. Siiski ei kasva rahvaarv piiramatult. Kuigi arstiabi on peaaegu ellimineerinud loodusliku valiku inimühiskonnas, hoolitsevad rahvaarvu vähendamise eest sõjad, näljahädad, haigused ja sündimuse reguleerimine (rasestumisest hoidumine).

Rooma Klubi koostatud mudeli alusel (1970) võib järeldada, et praegune aeg võib olla lääneriikide jaoks kuldaeg, sest kunagi varem pole elu nii hea olnud ja enam kunagi ei saa see nii hea olema. Arengumaad ei jõua iial arenenud riikide tasemeni, sest kui kõik Maa elanikud elaksid nagu keskmine lääne inimene, ei kannataks Maa seda välja. Rooma Klubi järeldas ka seda, et inimesed EI ela praegu jätkusuutlikult (üllatus-üllatus). Järgnevad põlvkonnad ei saa samamoodi elada, praegu elatakse tulevaste põlvede arvelt.

Ressursid kahanevad järjest kiiremini. Lisaks fossiilsetele kütustele (mis on tegelikult veel üsna väike mure) kahaneb kiirelt ka joogivesi, mille kättesaadavus on juba praegu paljudes kohtades allpool minimaalset piiri. Joogivett on küll võimalik saada ka mereveest selle töötlemise teel, kuid vähemalt praeguse tehnoloogia abil on see väga kulukas. Samamoodi kulukas on ka võimalus polaaraladelt jääkamakaid kõrbetesse transportida. Lihavõttesaare näide tõestab, et inimkond ON võimeline oma ressursid TÄIELIKULT ära kulutama. Jääb üle vaid loota, et kasvav keskkonnateadlikkus suudab päästa, mis veel päästa annab. Kuid - korvamatu kahju elukeskkonnale on juba praegu tekitatud. Esialgu õnnestub ehk edasise kahju vähendamine ja kunagi ka ehk kahjustamise lõppemine, kuid täiesti utoopilisena näib juba tekitatud kahju heastamine.

Rahvaarv kasvab kõige kiiremini arengumaades, ehk siis just seal, kus see kõige vähem soovitud on. Arenenud maades on pigem juba probleemiks sündimuse langus. Siin kerkib üles rahvastiku ümberpaigutumise võimalus. On ilmselt selge, et arenenud maad suhtuvad sellesse negatiivselt. Praeguste tingimuste jätkumine või halvenemine toob endaga kaasa rahvaste rände ja tõenäoliselt ka sõjad. Tuleviku sõjad ei ole ehk võimuiha tekitatud, vaid ressursipuudusest tingitud. Need sõjad võivad leevendada rahvastiku kasvu probleemi, kuid ressursside vähenemine jääb endiselt probleemiks.

Enamikule inimestest meeldib end eraldada ülejäänud loomadest oma "kõrgema intelligentsi" tõttu. Samas on inimkond siiani üldiselt üsna loomalikult, metsikult, mõtlematult ja hoolimatult käitunud. Kuidas muidu selgitada omaenese kasu nimel kogu liigi säilumise ohtuseadmist ja elukeskkonna halastamatut hävitamist. Siin on mõiste loomalik ehk vale, sest enamik loomi nii ei käitu (mõned siiski). Inimene on end looduslikust regulatsioonist välja võidelnud ja eeldab, et Maa saab kõigega hakkama ja suudab kõike taluda.

Rahvastiku jätkusuutlikkus on keeruline probleem, sest sõltub mingis mõttes igast üksikindiviidist ja samas nagu ei sõltuks kellestki. Liikide teke ja häving ei ole mingi uudis. Inimkonna aeg võib kord ümber saada. Võib tulla nii loomulik väljasureng kui ka globaalkatastroof. Kes teab...

Siiski tuleks säästvalt käituda juba EILE, sest väga lühinägelik oleks kaosetõenäosuse suurendamine. Jah, asjalood on halvasti, kuid see ei saa olla põhjus nende veel halvemaks muutmiseks.

"Mees, miks sa oma prügi siia tood?" küsis kohalik elanik mehelt, kes tema kodu lähedale põõsasse prügihunniku kallas. Mees vastas süüdimatult: "Aga see ei ole kõik minu prügi!"

Inimkond toodab tunduvalt rohkem kui ise tarbida suudab. Seetõttu tekib meeletu kogus ülejääke, mis jäävad meie ümbrust reostama. Lisaks ületootmisele tekitab jääke igasugune tootmine ja ka lihtsalt elutegevus. Kuid elutegevuse jäägid lagunevad looduses, inimtegevuse jäägid seda teha ei suuda. Nagu sellest veel vähe oleks, inimkonna valdav enamus tundub saastamisest mitte hoolivat. "See on ju paratamatus, las ta olla."

Saastatus ei ole paratamatus, see on saastatud mõtlemise vili. Keskkond ei saagi puhtamaks muutuda, kui inimesed ei soovi prügiteket vähendada. Mõned aastad Eestis toimunud kampaania "Tee puhtaks!", kus vabatahtlikud koristasid maanteeservi, andis loodetust vastupidise tulemuse. Teeäärtesse hakkas kogunema hoopis rohkem prahti, sest inimesed teadsid - nagunii korjatakse ära. Lelle lähedal teeäärses puhkekohas olid varem kaks prügikonteinerit ja nende ümber meeletu prügihunnik. Kohalikud elanikud leidsid seal olevat soodsa koha oma prügist tasuta lahti saada. Nüüd on konteinerid ära viidud ja asemele pandud sildid "Prügi mahapanek keelatud!" Mõned meetrid kaugemal varjub põõsas aga vana televiisor koos muu prahiga. Kädva lähedal looduskaitse all oleval Laane asunduse tammede alleel käies riivab silma teeäärne vanametallihunnik.

Prügi on kõikjal meie ümber. Inimesed ei hooli keskkonnast, põhiline, et oma elamine korras oleks. Mis prahist edasi saab, ei huvita kedagi. Kord juba põõsasse visatuna ei ole prügil enam omanikku, ja omanikul prügi. Keskkond ei saa puhtamaks enne, kui inimesed selle suunas mõtlema hakkavad.

Igal pool vedelevatest prügihunnikutest veelgi tähtsusetumana võib tunduda kommipaberite mahaloopimine ja autoaknast prahi väljaviskamine. Aga just need pisiasjad ja nende toimumise "loomulikkus" näitavad mõtlemise saastatust. Kord tuli meie juurde üks autojuht tikke küsima. Ta oli tühja toosi asemel kogemata täis toosi aknast välja visanud. Oleks ta veidi ka keskkonnale mõelnud, poleks probleemi tekkinudki. Kädva karjäär, kus varem ujumas sai käia, on nüüd klaasikilde täis loobitud. Üks osalistest on minu sõber, ja ta ei leia, et oleks midagi valesti teinud. Kuid selline prügi ei riiva mitte ainult silma, vaid on tõsiseks ohuks tervisele. Seda on ka patareid, mida ei tohi tavaprügiga segada. Need on ohtlikud jäätmed, mis tuleks kogumispunkti viia. Aga kergem on ju need lihtsalt ära visata. Pole patareid, pole probleemi.

Näilised pisiasjad panevad aluse tunduvalt suurematele probleemidele kui räpane teeserv. Samm edasi on meeletuid alasid katvad prügimäed ja kõrge saastatusega õhk. Arvatakse koguni, et selle saastamise tulemusena hävitame me oma planeedi ja iseendid ühes sellega.

Michael Crichtoni ulmeromaanis "Sauruste park" (Jurassic Park) arutletakse veidi planeedi hävimise üle. Üks teadlane (Ian Malcolm) on veendunud, et Maa ei ole ohus. Inimkond ise on ohus. Meil ei ole jõudu Maad hävitada, ega ka päästa. Samas on just inimkond hävimisohus ja endid suudaksime ehk veel päästa...

Saastatuse tõsidust ei usu nn. ökoskeptikud, kes väidavad, et probleemid on tugevasti ülevõimendatud. Nad on veendunud, et järgmise 50 aasta jooksul ei hävi mitte prognoositud 50% loomaliikidest, vaid ainult 1%. Samuti on neil seisukohad paljudes teistes keskkonnaprobleemides. Kokkuvõttes leiavad nad, et saastatus on küll olemas, kuid keskkond tuleb sellega ise toime. Selline seisukoht suurendab veelgi mõistuse saastatust. Paljud inimesed vabanevad seeläbi süütundest prügi tekitamise suhtes ja hakkavad julgemini saastama. Kahjulik on selline suhtumine igal juhul.

Saastatud mõistus avaldub niisiis eelkõige pisiasjades, nagu kommipaberi "mahapillamine", kuid on suuteline tekitama hiiglaslikke keskkonnaprobleeme, nagu õhusaaste ja kasvuhooneefekt. Samas võib saastatud mõistuse puhastamine keskkonna puhastamisest tunduvalt raskemaks osutuda.

Sõda. On raske ette kujutada midagi süngemat ja destruktiivsemat. Esmapilgul näib, et mingit kahtlust ei olegi - sõda on kahjulik. Kuid tegelikult ei ole teema sugugi nii mustvalge.

Ray Bradbury, Ameerika ulmekirjaniku jutustuses "Toolijalg" (A Piece of Wood) tuleb kindrali juurde mees, kes väidab, et on leiutanud seadme, mis hävitab kogu relvastuse väga suurel maa-alal, kusjuures paari päevaga käib ta läbi kogu maailma ja on võimeline tooma kauaoodatud igavese rahu. Kindral peab teda hulluks ja saadab uksest välja. Hetk hiljem taipab ta aga, et kui mees siiski ei valetanud, võib ta vaenlase kätte langeda. Silmapilk annab ta korralduse mees kinni pidada. Kuid seda ei tehta. Kogu relvastus on pulbriks pudenenud. Kindral haarab püstoli järele, kuid kätte jääb vaid rauapuru. Siis murrab ta toolilt jala ning tormab välja, karjudes: "Ma talle veel näitan!"

Mida selline jutustus meile näitab? See näitab, et relvastuse hävimine ei tähenda sõja lõppu. Sõda on inimeste loomuses. Ja sealt on ta väga visa kaduma. Võib üsna julgelt väita, et sõjad ei kao iial. Rahu on inimestele psühholoogiliselt vastuvõetamatu. Alaline õnnetunne ja rahulolu ajab hulluks. Sõda on niisiis tasakaalustav faktor.

Inimene on peaaegu ainus loomaliik, kes on suuteline võitluses vaenlase vastu karjaks ühinema. Teised liigid kaklevad tavaliselt paarikaupa. Ja just see ühinemine on teinud sõjad nii laastavaks. Halvimal juhul sõdib pool maailma teise poole vastu. Täielik häving. Õnneks asjad veel nii kaugele arenenud ei ole. Samas, kui ühinemine suurendab hävitustöö ulatust, suurendab see ka ühtekuuluvustunnet, patriotismi, eneseohverdamist, kangelaslikkust ja muidki üllaid omadusi. Siit siis veel üks punkt sõja kasuks.

Sõjad kiirustavad tagant tehnika ja teaduse arengut. Ülekaalu saavutamiseks vajatakse järjest efektiivsemaid seireseadmeid ja võimsamaid lõhkekehi. Samuti kiiremaid ja vastupidavamaid sõidukeid ning pika säilivusajaga toitu. Paljud nendest tehnilistest uuendustest on üle kantavad ka tsiviilellu. Nii on meil näiteks aatomienergiajaamad ja radarisüsteemid.

Sõjad on tavaliselt purustava toimega. Miljonid inimesed jäävad koduta, miljonid lapsed vanemateta, miljonid kultuurimälestised tulevikuta. Ja seda liialt sageli ka võitjapoolel. Kas saab seda kuidagi õigustada? Nii uskumatu kui see ka ei tundu - jah. Taasehitustöö võimaldab areneda, vahetada vana uue vastu, vabaneda mineviku painest. Sõda sunnib miljoneid inimesi otsast alustama; sõda annab neile teise võimaluse, võimaluse elada paremat elu. Liigne konservatiivsus, vanast kinni hoidmine, aeglustab inimkonna arengut. Progress aga peab jätkuma.

Loodus püüab hoida oma liikide arvukust kontrolli all. Selleks on tekkinud haigused ja "tugevama õigus". Kuid inimkond on looduse tahet eiranud ja liiga arvukaks muutunud. Peaaegu kõigile haigustele on leitud ravim. Looduse viimased katsed on olnud SARS ja AIDS. Samasugune arvukuse vähendaja on ka sõda. Sõda hoiab rahvaarvu veidigi kontrolli all. See on julm meetod, seda küll, kuid peaaegu ainuvõimalik.

Nüüd veidi põhjalikumalt eespool tõstatatud väitest, et sõjad ei kao iial. Vastupidist väita oleks väga utoopiline. Samas võib sõdade vorm aja möödudes tundmatuseni muutuda. Ei kasuta me ju praegugi enam vibusid ega kiviheitemasinaid. Tulevikus võivad aset leida mehitamata sõjad, kus inimesed osalevad vaid juhtpultide taga. Ehk siis nn. robotite sõda, masin masina vastu. Võitjaks jääks parema tehnikaga pool. Sõda oleks veretu, aga ikkagi sõda. Kas ja millisel määral on säärane idee teostatav, näitab aeg (halastamatu, nagu sõdagi).

Niisiis on sõdadel peale halbade külgede ka arvukalt positiivseid jooni. Siiski jäävad need negatiivsetele joontele alla. Aga sõjad on. Ja jäävad. Ütleb ju rahvatarkuski - ründa ise, või saa rünnatud. Seega - jälle sõtta! Ei saa ju "arenenud" USAgi sõjalise sekkumiseta, kuis siis meiegi, ülejäänud riigid. Sõja vastu ei saa isegi NATO ega ÜRO. Sõda on vältimatu, temaga tuleb arvestada. Ja lohutuseks mõelgem veelkord tema positiivsete joonte peale. Igas halvas on killuke päikest.

Me elame maailmas. "Normaalses" maailmas, kus kõrvalekalletele tavapärasest ja rutiinsest vaadatakse viltu. Miks küll?

Enamikul inimestest on mingi kindel arusaam normidest ja raamidest, kuhu me mahtuma peame. Ja kui käitume tavatult, normiväliselt, võime halvemal juhul isegi surnuaial või hullumajas lõpetada. Inimesed ei salli "erinevaid", neid kardetakse. Kardetakse, et neil on mingi eelis "normaalsete" ees. Nõidade ja teise rassi esindajate tapmisest on ajaloos liigagi palju näiteid. Kuid nad olid süütud. Nende ainsaks süüks oli erinemine või "veidrus".

Ja kus oleme me tänapäeval? Tsiviliseeritud ühiskond peaks olema salliv. Kuid ei ole. Väljalangemine ettekirjutatud raamidest põhjustab halvakspanu. Poliitik ei saa endale lubada kõne ajal naermahakkamist. Poemüüja ei hakka kliendile anekdooti rääkima. Ajalehe kujundaja ei saa pilti vahelduseks tagurpidi panna. Õpetaja ei tohi kirjandi kirjutamise ajal klassi ees üles-alla hüpata. Ei tohi. Ei saa. Nii ei tehta. Sest see oleks vastuolus "hea tavaga". See oleks veider.

Mõelgem hetkeks. Kas eelpooltoodud näited pole siiski teostatavad? Need on veidrad, seda küll, kuid samas ka huvitavad. Need aitaksid vaheldust tuua halli ja rutiinsesse argipäeva, oleksid elu väikesed rõõmud. Seega täiesti normaalsed. Veidrus ongi inimese normaalne seisund.

Tegelikult siiski mitte. Juba sõnad "veider" ja "normaalne" on vastandlikud. On ju "veider" tavalisest, normaalsest kõrvalekalduv. Kui veidrus oleks tavaline, poleks ta enam veidrus.

Veidrus pole küll inimese normaalne seisund, kuid on väga kasulik õigel ajal õiges kohas. Tegelikult muidugi valel ajal vales kohas. Veidrus ikkagi.

Mina olen veider. Võin seda kindla veendumusega väita. Teen tihti ebatavalisi tegusid. Sõbrad on minuga harjunud, kuid nendes, kes mind vähe tunnevad või üldse ei tunne, tekitan ma kummastust. Sest olen veider.

Sööklast kooli tagasi jalutades jooksen justkui juhuslikult vastu puud. Koolimajja sisenedes astun vastu klaasust. Teen imelikke häälitsusi ja kummalisi nalju. Möödakäijad on segaduses. Minul on aga väga lõbus. Veidrus vabastab piirangutest. See tasakaalustab üldist distsiplineeritust ja hallust.

Veidrusi meeldib teha ka minu sõpradele. Avatud klassiakna all tegime koos varese häält. Jällegi olid möödujad hämmeldunud. Meie naersime. Klassivend Viljari kommentaar sellele loole oli: "Issand jumal! Ma olen debiilikute klassis!"

Veidrusel on siiski ka omad piirid. Neid ületades muutub olukord drastiliselt. Kui heatahtlikust vembust saab kellegi vastu suunatud vaimne või füüsiline terror, on asi halb. Siin tuleb mängu juba inimõiguste rikkumine. Kedagi ei tohi lüüa, kättpidi mööda koridori vedada, õhus keerutada, aknast köiega alla visata või midagi veel hullemat teha. Nendele veidrustele juba naljalt õigustust ei leia. Need on juba inimsusevastased kuriteod. Ka väljaspool piire on piirid. Nende rikkujate suhtes pole halvakspanu mitte ainult õigustatud, vaid lausa kohustuslik.

Seega on olemas mitut sorti veidrusi. Heatahtlikud veidrused tulevad ainult kasuks, pahatahtlikud aga väärivad avalikku hukkamõistu. Ühiskond näib pahatahtlikke veidrusi rohkem mõistvat kui heatahtlikke. Süütute tempude esitajaid võidakse püüda hullumajas ravida, kuid õigusrikkujad saavad paremal juhul ainult ajutise karistuse. Veider see meie ühiskond.

Veidrus ei ole inimese normaalne seisund, kuid jäädes heatahtlikkuse või neutraalsuse piiridesse on ta igati kasulik.

Mis on aeg? Kas tõesti ruumi neljas mõõde või teame me sellest ka midagi enamat?

Võtame aega kui alguse ja lõpuga telge, mis on kindlaksmääratud sündmuste jada. Me liigume sellel teljel minevikust tulevikku ja oleme alati ühes kindlas punktis. Kas on ka võimalik sellel teljel hüppeliselt edasi või tagasi liikuda ehk siis ajas reisida?

Omal moel oleme kõik ajarändurid. Me reisime läbi aja minevikust tulevikku. Kuid millised tagajärjed võivad olla mingisuguse "ajamasinaga" teistlaadsel kursil liikumisel?

Oletame, et tahame minna minevikku ja seal midagi muutes ka olevikku ja tulevikku muuta. Eelneva ajakäsitluse kohaselt oleks see võimatu. Miks?

Muutes midagi MINEVIKUS, peaks see muutus juba praeguses hetkes kajastunud olema. Sest aeg on sellest hetkest juba möödunud. Kui minevik, olevik ja tulevik on fikseeritud, peavad fikseeritud olema ka nendes toimuvad "muutused". Ehk siis kõigi ajareiside, mille sihtkohaks on aeg enne praegust hetke, tagajärjed on praegust momenti juba mõjutanud ja mingit uut muutust tulla ei saa. Homne ajareis ei muuda tänast päeva. See kaotaks ka kartused ajarändude, kui need võimalikuks peaksid osutuma, kahjulikkusest.

Siinkohal olgu toodud aga näide sellesama teooria paradoksaalsusest. Inimene otsustab aastal 2500 minna aastasse 2450 ja tappa oma "noor mina". Ta täidab plaani ja sureb aastal 2450. Kuid sellisel juhul poleks aastal 2500 enam seda inimest, kes minevikku reisiks ja end tapaks. Mis siis tegelikult juhtub; kas enesetapja sureb? Vastust sellele küsimusele ei leidu.

Senini on ulmeteostes enim levinud ajareiside säärane käsitlus, kus ajarändur reisib minevikku, saab seal mingi rumalusega hakkama ja oma aega naastes ei tunne seda enam ära. Sellisel juhul peab "ajamasin" eksisteerima ajast sõltumatus ruumis. Lihtsamalt. Aeg on voolav oja. Ajarändur on labidaga mees, kes kaevab ojale uue sängi, kuhu vesi nüüd voolama hakkab. Vana säng jääb kuivaks.

Eelnev näide räägib mineviku muutmisest, kuid kas ka tulevikku reisimine võiks võimalik olla? Esimese teooria kohaselt küll, sest kui ajas on kõik sündmused fikseeritud, on fikseeritud ka tulevikusündmused.

On ka teisi arvamusi. Mitmed teooriad on praeguse hetke kesksed, ehk siis peavad olevikku kõige tähtsamaks. Nende kohaselt on ajatelje tuleviku poolel miljoneid harusid, millest iga hetkel valitakse üks, mis muutub põhitelje osaks. Seega saaks tulevikku reisides näha selle kõige tõenäolisemat, mitte kindlat varianti. Minevik seevastu on kindel ja muutumatu. Kuid fakt, et iga minevikumomendi jaoks on olemas tulevik, muudab tõenäoliseks, et ka praegune hetk on järgmise hetke minevik. Ei ole väga otstarbekas olevikku üle tähtsustada (ärgem unustagem, et Maad peeti kunagi Päikesesüsteemi keskuseks).

Veelgi olevikukesksem teooria aga väidab, et tulevikku ega minevikku pole reaalselt üldse olemas. On ainult olevik. Iga järgnev hetk hävitab eelmise ja saab hävitatud järgmise poolt. See käsitlus teeb ajareisid võimatuks. Aeg eksisteeriks meie mälestustes, lootustes ja ennustustes, kuid mitte milleski käegakatsutavas. Hetk, millal alustasite selle artikli lugemist, on igaveseks möödunud ja hetk, millal lugemise lõpetate, on kohe-kohe saabumas, kuigi praegu seda veel ei ole. Aeg on vaid üks viiv.

Milline neist või kas üldse mõni neist teooriatest õige on, ei tea keegi. Kui valgus on pime laik füüsikas, siis aeg on pime laik pimeduses.

Elu ei ole halb ega hea, vaid on täpselt selline, millisena me arvame teda olevat.

Levinuim arusaam on, et elamiseks läheb tarvis palju raha. Ja kui sissetulek on väiksemapoolne, siis väidetakse end halvasti elavat. Kuid ka piskuga võib hästi elada. Kõik sõltub sellest, kuidas raha jaotada ja kust vajaminev muretseda. Täiesti korraliku diivani võib ka tasuta saada, kui vaid veidi vaeva näha. Kindlasti leidub kuskil keegi, kel on probleeme enda sohvast vabanemisega. Raha ei ole peamine; rikas on see, kellele piisab sellest, mis tal on.

Teine faktor, mis segab hästi elamist, on kartus surra. Möödapääsmatult tuleb sünni eest maksta surmaga, kuid seda alles elu lõpus. Pole tähtis, kuidas või millal me sureme; see on paratamatus. Peamine on elada. Oma päevade raiskamine püüdele neid pikendada üksnes teadvustab sügavamalt paratamatust. Kuigi surmakartus on üks elu definitsioone, tuleks surmast mõelda kui millestki määramatus tulevikus aset leidvast. Hästi elamiseks on meile antud lõputult aega. Aeg lõpeb meie surmaga, kuid kaotab pärast seda oma tähtsuse.

Väga oluline on ka elukaaslane ning perekond. Lapsed ja abikaasa annavad elule mõtte ja aitavad üle elada ka raskeid aegu. Ideaalsed partnerid täiendavad teineteist ja muudavad üksteise elu täiuslikus. Kuid mida teha elukaaslase puudumisel? Tarvis on vaid silmad lahti ringi käia ja märgata inimesi enda ümber. Võib-olla on selleks "õigeks" meie naaber või ammune tuttav. Ehk isegi juhuslik vastutulija. Armastus on kõikjal ja muudab elu elamisväärseks.

Sugugi vähem tähtis pole ka mõttetu püüd täiuslikkuse poole. Inimesed seavad endale saavutamatuid sihte ja nendeni jõudmise luhtudes langevad masendusse. Eeskujudeks võetakse idealiseeritud meediakangelased ja kui püüd neile sarnaneda ei õnnestu, peetakse end alaväärtuslikuks. Mõttetargad on kord öelnud: "Ära püüa olla suur mees, ole lihtsalt mees!" Paremuse poole püüdlemine on hea, kuid ei tohi unustada, et oleme inimesed.

Ka visalt jälitav ebaõnn võib ellu süngust tuua. Kuid kõigel on põhjus, isegi halbadel asjadel. Ebaõnne on tarvis, teadmaks mis on õnn. Ja ega siis õnnetused kogu aeg ka ei juhtu. Enamasti läheb plaanitu meil siiski korda. Elamaks hästi tuleb osata rõõmu tunda ka pisiasjadest. Lüües ära pea, võib rõõmustada, et jalg terveks jäi. Igas halvas on ka midagi head.

Seega tuleb hästi elamiseks osata toime tulla vähese rahaga, mitte mõelda surmast, omada perekonda, seada reaalselt saavutatavaid sihte ja osata ka ebaõnnest rõõmu tunda.

Elu mõte on paljudel leidmata ja veel enamatele ei tähenda see sõnaühend midagi. Kas siis elul on üleüldse mõte või kas peakski olema?

Elu mõte võib seisneda tema mõttetuses. Ütleb ju füüsikaseaduski, et segamini tuba aitab hoida universumi korrastatust. Mõne inimese mõttetu elu mõte on kogu hingest oma elupäevade pikendamise üritamine.

"Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" annab elu mõtteks konkreetselt 42. Pole midagi lihtsamat kui eksistentsiprintsiip lihtsalt välja arvutada.

Mind on alati hämmastanud inimesed, kelle arvates peab kõigel olema põhjendus või mõte. Aga ei pea ju. Näiteks järgmisel lausel ei ole mingit mõtet. Ikka vihik ajal kolmkümmend teler laeplaat aastas. Väga huvitav sõnajada, mis on sisuliselt seosetu. Kuid see sõnajada on siiski olemas. Mina lõin ta juhusliku mõttevälgatuse ajel. Võib ju ka elu olla selline seostamata juhuslike sündmuste jada, mis ei peagi omama mingit tähendust. Elu mõte võib olla hoopis olemata. Elu on absurdne mõttetu tõmblemine olematu eesmärgi nimel.

Filosoofiale tuginedes võib eksistentsiprintsiibiks pidada millegi muutmist. Üksikisiku elu mõte on jätta endast jälg ja muuta pärast tema surma elavate inimeste elu. Perekonnainimesed nimetavad tavaliselt oma elu mõtteks abikaasat või lapsi. Nemad ongi neile elamise põhjenduseks. Indiviidi elu mõtteks võib pidada soo jätkamist, elu katkematu kulgemise kindlustamist.

Pealiskaudsetele inimestele on elu mõtteks saada elult naudingut. Nad proovivad kõike ja riskivad kõigega, millessegi oluliselt süvenemata. Ja nende elu möödub tühjana. Kuid elu mõtestamiseks oleks hea teada midagi kõigest ja millestki kõike.

Ideaalse elu mõte seisneb teiste elule mõtte andmises. End alaväärtuslikuna tundvale inimesele, kes plaanib enesetappu, võib kasvõi pisike tunnustus elamiseks taas põhjuse anda.

Tulles tagasi endast jälje jätmise juurde, tuleb mulle meelde rootslase Lindströmi karikatuur. Sellel jalutavad sügiseses pargis kaks vanahärrat. Üks neist on järsku peatunud ja ütleb teisele: "Mulle meenus just, et unustasin oma elus miskit korda saata." See pildike iseloomustab hästi mõtestamata elu.

Elu mõte on ikka üks väga segane asi. Igaüks võib seda erinevalt tõlgendada. Ja tegelikult peakski meie kõigi elul olema erinevad eesmärgid. Vastupidine olukord muudaks meid üksteise kloonideks.

Eelkõige teatakse Kalevipoega kui meie rahvuseepose kangelast. Kuid kes ta meie jaoks tegelikult on? Võimalik, et midagi palju enamat.

Kalevipoeg on esiteks müütiline kangelane, kes on mõeldud olema meie kõigi ideaal. See vägilane on mehine, suurt kasvu, õilis ja julge. Ta taotleb õiget eesmärki ja kaitseb oma kodumaad võõrvõimu sissetungi eest. Vaenlased (nt. sortsid) langevad tema ees põrmu. Sündinud tugevaks ja üllameelseks peab ta juhtima meie rahva helgesse tulevikku. Kalevipoeg on vaba mees vabal maal, mis oli, on ja peab jääma vabaks. Kalevipoeg on eestlaste juht.

Kuid medalil on ka teine külg ja iga hea peidab endas halba. Kalevipoeg ei ole ainult õilis ja õige mees, nagu teda meile püütakse näidata. Tegelikult on ta kõige tavalisem inimene oma murede, rõõmude ja ihadega. See mees on endast liiga heal arvamusel, ta pole pooltki nii tark, kui arvab end olevat. Kalevipoeg peksab laudu vastu vaenlasi pooleks ja vajab otsuste tegemisel usaldusisikute abi. Ta ei suuda oma emotsioone taltsutada, tema käe läbi langes Soome sepa poeg. Ka kättemaks on temalt kerge tulema. Ja vägijooki ühes vägisõnadega pruugib ta samuti ohtralt ("Toho, toho, p...e lompi! Tahab tõusta mehe tilli?"). Kalevipoeg on siiski üks üsna matslik meesterahvas.

Ent Kalevipoeg pole hoopis mitte tavaline inimene, vaid eesti rahva kui terviku metafoor. Ta sümboliseerib meie tugevusi ja nõrkusi ning üle kõige vabaduspüüdu. Kalevipoja suurus väljendab väikese rahva tahet suur ja võimas olla. Tema vägilasejõud on rahva soov oma sõna maksma panna, kuid tema oskamatus tähendab me vabaduspüüete luhtumist. Kalevipoja surmajärgne tagasitulekulootus oli aga lootus võõrvõimu alt vabaneda ja iseseisvaks riigiks saada. Kalevipoeg oleme meie.

Seega on Kalevipoeg pahede ja voorustega vägilane ja ka eesti rahva sümbol. Teda nagu ei saakski olemas olla, kuid tänagi kohtame teda, vaadates peeglisse.